Pojengi õiepungad (16.06.2017)

Juunikuu aiapildid

Arendsi kivirik (Saxifraga X arendsii) ‘Rosakönigin’ (31.05.2017)

Jahe maikuu pildis

 

Kastmisvee arvesti praktikas

Nüüd kui suur suvi kohale jõudis, aga vihmavett veel varuks pole, avanes lõpuks võimalus ka talvel kohale jõudnud veearvestit praktikas testida. On küll täpselt nii hea kui ma lootsin. Ehk et ei mingit kõhutundele lootmist – lähed vaatad, kas vajalik kogus veest on taimel käes ning tõstad  edasi järgmise taimeni. Eriti mõnus ja sobilik tegevus seejuures väikestele abilistele.

Minu senine kastmisretsept: ~1-meetrine puu/põõsas = 10 liitrit vett

Kastmisvee arvesti

Kastmisvee arvesti

Märtsikellukesed (27.03.2017)

Kevad tuleb mühinal

Kevadet on juba üha rohkem tunda ja ka näha. Piltidel on märtsikellukesed täpselt nädal enne ja nädal pärast kevade saabumist. Nii see hooaeg algab :)

'Pirja' õunapuule poogitud 'Krasnoje Rannjeje' oks (27.05.2016)

Pookimine: esimene katsetus

Meie aed on väike ja seepärast tuleb taimede valikul olla üsna valiv. Kuna meil oli ainult üks õunapuu (küll pereõunapuu, aga siiski), siis mõtlesin, et üks suveõunu kandev puu võiks meie aeda veel mahutuda. Viljapuudega on teatavasti aga see keeruline lugu, et ostmiseks läheb tihtipeale siis kui vilju maitsta ei saa ja kui sort ka vähemlevinum, siis  pole isegi ostmise õigest ajastamisest kasu.

Seega tuli minna riski peale ja valisin õunapuu hoopis selle järgi, et õuna saaks süüa juba võimalikult vara. Ja vara siis hooaja mõttes, mitte kasvuaastates. Selleks tundus suviõun “Pirja” olevat just see õige. Tarbimisküpsust lubati kohati juba juulikuust.

Meie õnneks saime tegelikult juba kohe järgmisel aastal ka esimest õuna maitsta. Ja mis selgus … pole siiski nagu päris minu maitse. Pean muidugi kohe täpsustama, et see minu maitse ongi pisut teistmoodi. Nimelt meeldivad mulle pigem hapumat sorti õunad. Või õigemini mulle üldse ei meeldi väga magusad või “mahedad” õunad. Õunas peab ikka parasjagu särtsu ja maitset olema. Kuna ülejäänud pere hindas aga õuna sobivaks, siis puud välja kaevama ma siiski ei hakanud. Otsustasin hoopiski pookimist katsetada ja mõned õunapuu oksad mingile teisele sordile loovutada.

Mõeldud – tehtud

2016. aasta kevadel uurisin kättesaadavat materjali pookimisest ja otsustasin kohe asja järele proovida. Mõned materjalid, mis mulle abiks olid:

Jätka lugemist

Mr.Fothergill'sist saabunud saadetis

Lilleseemned Inglismaalt

Sõbrapäevaeelsel nädalavahetusel potsatas mu postkasti UK-s seemneid ja taimi* müüva firma Mr.Fothergill’s sooduspakkumine, mille raames sai kaupa tellida ilma saatekuluta. See andis põhjust nende valikuga pisut lähemalt tutvust teha ning loomulikult ei saanud sellist pakkumist ka kasutamata jätta.

Nii umbes nädalajagu hiljem jõudiski oodatud pakk kohale. Paki saamine on alati nagu teised jõulud :) . Saadetist avades selgus, et lisaks mu kolmele lilleseemnepakile oli kaasa pandud ka kaks tasuta seemnepakki – päevalilled ja redised. Rediste puhul on eriti vahva, et tegu on pikkade redistega, mida ma ise poleks tõenäoliselt kunagi valinud. Olen kippunud pigem ikka pontsakas-ümaraid rediseid vaatama ja ostma, aga nüüd saabki ära proovida, et mida need porgandilaadsed redised endast kujutavad.

Mis siis tellitud sai?

Jätka lugemist

Pfitzeri kadakas (Juniperus x pfitzeriana) 'Mint Julep' (15.02.2017)

Veebruarikuu aed

Veebruarikuised varjutused

Kevadpäikese eest varjutatud elupuud. Harilik elupuu (Thuja occidentalis) 'Holmstrup'. (15.02.2017)

Kevadpäikese eest varjutatud elupuud. Harilik elupuu (Thuja occidentalis) ‘Holmstrup’. (15.02.2017)

Nagu juba traditsiooniks on saanud, siis veebruarikuus annab koos külmakraadidega endast märku ere päike. Sel aastal 2 aastat kevadpäikest näinud elupuud enam katet ei saanud. Küll aga said varjukanga peale need, kel kevadpäikesega kohtumisi olnud vaid kord või kes lihtsalt kevadpäikese suhtes hellikud. Suve lõpus istutasin ka mõned elupuud, mis samuti endale päikesevarju said. Nendega oli aga lahendus väga lihtne – varjukanga sai panna aia külge, nii et lisaks varjule on taimedel piisavalt õhku enda ümber. Ideaalne, kui selline eemal asuv vari on võimalik organiseerida või varnast võtta.

Talikülvi start!

Külvihooaeg on siis nüüd ametlikult avatud. Talikülviga sai jaanuarikuu eel-eelviimasel päeval ära külvatud kullerkupp ja kaldlauk. Protsess oli sarnane eelmistel aastatel tehtule:

  • täitsin külvinõu alumise osa 3/4 ulatuses külvimullaga;
  • kastsin külvianuma korralikult läbi;
  • külvasin seemned;
  • pihustasin peale ohtralt kummeliteed;
  • lisasin anumasse külvatud taime nimetuse ja külvikuupäevaga varustatud infokandja (minu viimase aja lemmikud on koju kogunenud üleliigsed puust söögipulgad, kuhu vajalik info õnnestub küll üsna pisikeselt, kuid täitsa edukalt kirja panna);
  • sobitasin anumale peale tema “kaane”;
  • kleepisin korgi asemel külvinõule kleeplindi risti, nii et suurem osa august on kaetud, kuid õhk saab liikuda ja lumi/vesi jõuab ka mingil määral anumasse.

Järgmised külvid jäävad tõenäoliselt märtsikuusse, mil läheb maha enamik seemnetest – püsikud ja külmakartmatum ettekasvatatav söögikraam (nt. porrulaugule sobis eelmisel aastal märtsikülv hästi). Aprillis järgnevad suvikud. Aprillis ja mais saab loodetavasti juba ka otse peenramaale köögivilju külvata.

Sellised on vähemalt praegused plaanid. Näis, mis ilmataadil sel kevadel varuks on ja eks siis tuleb vastavalt sellele ka oma plaane vajadusel ümber sättida.

 

Kastmisvee arvesti (unboxing)

Jõulukingiks vihjatud kastmisvee arvestiga läks nii, et kui see juba netiavarustest leitud sai, siis tellisin hoopiski ise selle endale ära. Kohale tuli see täpselt nii nagu lubatud – 8 päevaga. Aga enne kui ma jõuan selleni, et mis täpsemalt kohale jõudis, siis lühidalt, et milleks ma seda üldse kasutada kavatsen.

Miks sedasorti vidinat vaja võiks minna?

Kastmisvee arvesti (ostukohani jõuab pildil klikkides)

Juhul kui kastmiseks on kasutusel veevoolik, siis on väga keeruline hinnata kui palju vett on taimele parasjagu juba kulunud. Teadupärast pole mõtet lihtsalt peenrapinda märjaks kasta, vaid selleks, et mitte taime juuri pinnapealsesse kihti meelitada, kastmisest ka kasu oleks ja seda võimalikult vähe teha tuleks, on vaja seda päris põhjalikult teha (loe nt siit: Maakodu artikkel kastmise kohta). 10 liitrit 1 m² peale on umbes 10 cm märga mulda.

Selleks, et see vesi suure hooga mööda ilma laiali ei voolaks, olen kasutanud seejuures tehnikat, et seadistan kastmispihusti veejoa üsna nõrgaks, nii et taimeni jõudev vesi jõuaks kohe ka pinnasesse ära imbuda. Mis tähendab, et ma jätan voolikuotsa pikemaks ajaks taime juurde ja käin seda vahepeal siis järgmise taime juurde ümber tõstmas. Mis kõik teeb ühe taimeni jõudnud veekoguse hindamise veelgi keerulisemaks. Ja just selleks ma sedasorti abimeest kavatsengi kasutada.

Nüüd aga lähemalt kohale jõudnud pakist ja arvestist endast.

Jätka lugemist

Talikülvi saak vol.2

Talikülvi esimesest katsetusest on möödas nüüd pea 2 aastat. Talikülvi kevadisest tärkamisest võib lugeda siit: Talikülvi saak vol.1. Enne kokkuvõtva ülevaate juurde asumist kõigepealt nimekiri taimedest, mille seemned said tookord talikülviga kasvama pandud.

Veebruari lõpus:

  • arendsi kivirik “Purpurteppich”,
  • verev helmikpööris “Sioux Falls”,
  • harilik kukehari “Golden Carpet”,
  • kollane lina “Compactum”,
  • roosa lina,
  • suur teeleht “Variegata”,
  • haruline lursslill “Atropurpurea”,
  • stepirohi.

Aprilli alguses:

  • punane päevakübar “Bravado”,
  • punane päevakübar “White Swan”,
  • kaksikkannus-roos “Twinspur”.

Aprilli lõpus:

  • kurgirohi,
  • tsinnia e. pruudisõlg “Polar Bear” (valge),
  • tsinnia e. pruudisõlg “Cherry Queen” (punane),
  • sidrunhein,
  • jaapani priimula ja
  • öölevkoi.

Pärast kaht kasvuaastat on kokkuvõtlikud tulemused järgmised.

Jätka lugemist

Talvekasukates leevikesed

Täna näitas kraadiklaas päeval -19 kraadi, mis tähendas, et leevikestel oli põhjust end eriti puhevile ajada. Seepärast oli neid ka veel eriti hästi märgata kui nad oma lemmikpõõsale – lodjap-põisenelasele – pruukostile tulid.

Kingispikker päkapikule

Koos detsembriga saabunud jõuluaeg on juba täies hoos. See omakorda tähendab, et on viimane võimalus jõuluvanale üks kena kiri kirjutada, kuhu saab muuhulgas kirja panna ka mõttes mõlkuvad kingisoovid. Ja no ilmselgelt on ühe aiasõbra soovide nimekirjas hulk aiaga seotud tarvikuid. Päkapikud pange nüüd tähele …

      1. Pargiroos ‘Hansaland (RgH)’ (29.06.2016)

        Pargiroos ‘Hansaland (RgH)’ (29.06.2016)

        Nüüd kui oma roose muldamas ja katmas käisin, sain taas tunda rooside okkalist iseloomu ning hoolimata käes olnud kinnastest, naasesin tuppa ühe valusa sõrme ning seal kindlalt sisse seadnud roosiokkaga. Suvel käisin üht roosiokast lausa perearsti juures välja võtmas, sest no lihtsalt ise kätte ei saanud, aga nii tulivalus oli. Olen juba mitu korda mõlgutanud mõtteid, et tuleb poodi spetsiaalsete “roosikinnaste” järele minna, kuid siiani pole veel nii kaugele siiski jõudnud. Tahaks väga loota, et kui roosidega tegelemiseks on spetsiaalsed kindad loodud, siis õnnestub ehk edaspidi sellistest juhtumitest pääseda.

        Aedniku pühapäeva tulemus - värsked naadijuured (10.04.2016)

        Aedniku pühapäeva tulemus – värsked naadijuured (10.04.2016)

      2. Iga kord kui aias tõsisemaks töötegemiseks läheb ning tuleb kasutusele võtta kummikud, siis mõtlen ikka mitu korda, et kas ikka ilma kummikuteta ei saaks hakkama. Kummikud on mul ju tublid ja vastupidavad, aga traditsiooniliselt sügava tallamustriga. See aga tähendab, et kui lisaks mullas müttamisele tuleb ka kuskil sillutatud pinnal, trepil või kuuris käia, siis võib mulle järgneda kui Gretekesele ja Hansukesele, aga mitte leivapuru, vaid kummikutallast pudenevate mullatükkide järgi. Nii et “isepuhastuvad” kummikud, mida kuulupärast saab puhastada vaid taldade teineteise vastu hõõrumisega ning tundub, et mulda väga kaasa endaga ei võtagi, oleksid küll imetoredad. (PS! Pildil on minu “pühapäevakummikud”, mis on küll vähem pudisevad, kuid leiavad kasutust vaid eriti erilistel puhkudel :) )

Veemõõdik

3. Taanis juhtusin ühes poes nägema toredat vidinat – aiavooliku otsa käivat veemõõdikut. Tundus väga põnev asjake olevat, aga tundus, et väga vaja seda vist ikkagi ei lähe ning nii see ostmata ka jäi. Ja pärast seda olen kõikidel kuiva- ja kastmisperioodidel tõdenud, et tegelikult kuluks selline vidin küll vägagi ära. Niiviisi silma- või kõhutunde järgi on ikka päris keeruline hinnata, et kas on juba piisavalt kastetud või mitte. Selles osas meeldib mulle näiteks kastekannuga rohkem kasta, et on väga selge pilt sellest, et kui palju seda vett nüüd mingile taimele või peenrajupile saab. Aga kuna ikka juhtub nii, et pikema kuivaperioodi ajal kogutud vihmaveest ei jätku, siis unistan jätkuvalt sedasorti veemõõdikust, mis aitaks veekulu kohe näha. Näiteks Gardenal tundub selline mõõdik täitsa korralik olevat (rohkem infot kui klikid pildil).

Nii et jõuluvana, jään sind ootama! :)

Rooside talvekate

Selle aasta sügis on minu jaoks tavapärasest kiiremini möödunud. Nii juhtuski, et kui esimene lumi maha tuli, avastasin, et mu roosid on ju kõik alles talveks ettevalmistamata. Lohutades end sellega, et lumi on soojenduseks ning külmakraadid olid ka üsna tagasihoidlikud, otsustasin “talveks ettevalmistusega” tegeleda siis kui lumi on läinud. Ja kuigi novembri alguses oli ilusa lumevaiba tõttu juba tõeline jõulutunne, siis novembri teisel poolel oli tagasi tavapärane Eesti sügisilm. Novembrikuu viimasel nädalal, vahetult enne pisut krõbedamate külmakraadide ja uue lume kohale jõudmist, jõudsin ka mina lõpuks oma rooside muldamise ja katmiseni.

Üldiselt tunduvad roosid mulle pisut tülikate tegelastena ja väga palju neid meie aiast ei leia. Mõned on aga siia siiski kas kingitult või katsetamistuhinas jõudnud ja vajavad ka vähem või rohkem talvevarju.

Jätka lugemist

Ebaküdoonia esmakordne saak

Eelmisel talvel juhtusin lugema artiklit, kus kirjutati, et selleks, et ebaküdoonia kandma hakkaks, peab olema vähemalt kaks põõsast. Minul oli aias aga ainult üks ning pärast sellist teavet olin justkui leidnud põhjuse, miks juba 3-aastane põõsas ei ole näidanud ei ühtki õit, viljadest rääkimata. Kuna ebaküdoonia on üsna laiutava iseloomuga põõsas (ja peab ütlema et mitte eriti atraktiivne), siis tegin juba talvel otsuse, et selle põõsa kolin oma aiast ära. Kui kevadel aga põõsas esmakordselt oma õisi näitas, siis otse loomulikult otsustasin välja kaevamisega veel pisut oodata. Suve jooksul aga oh üllatust, selgus, et põõsal on esmakordselt ka viljad küljes. Ja nii ma sügist ning esmast saaki ootama jäingi.

Septembri lõpus, enne oodatavaid esmaseid öökülmi, tõin saagi tuppa ning mõne nädala pärast jõudsin ka nende hoidistamiseni. Juhtusin lugema ka üht nippi, kuidas ebaküdooniat lihtsalt ja ilma suurema kaoseta hakkida (vt. siit). Purki panemiseks kaalusin lõigatud tükid ära ning segasin juurde täpselt sama palju suhkrut kui oli ebaküdooniaid. Pildil olevast hunnikust sain kolm purgitäit mõnusalt krõmpsuvat toorhoidist, mida lisaks tee sisse panemisele meeldib mulle ka niisama lusikaga süüa.

PS! Viimase aja avastus on, et kui sellele ebaküdoonia siirup-hoidisele gaseeritud vett lisada, siis saab sellest mõnusalt hapuka limonaadi :)

Kiire sügis

Selle aasta sügis möödus muude toimetuste tõttu minu jaoks kahjuks nii kiiresti, et sügiskuudel sai aiast tehtud täpselt 3 pilti. Aga olgu needki siis siin ära toodud.

Esimene maisisaak

Talvel oma peenraplaani paika pannes ja kokku kasvama sobivaid taimi uurides selgus, et  minu köögiviljapeenrasse võiks sobida ka mais. Selle vastu ei olnud mul midagi, sest keedetud värske mais on üks mu suurimaid lemmikuid.

Eesti seemnelettidel polnud ma tõttöelda maisi väga märganud ja seepärast sai maisiseemned tellitud Iirimaalt. Tellitud ja maha sai pandud kaks sorti:

  • magus mais ‘Earlybird F1’, mis on aretatud USA ja Kanada põhjapoolsetele piirkondadele ning peaks eriti sobiv olema külmematesse piirkondadesse;
  • magus minimais ‘Minipop F1’.

Jätka lugemist

Juulikuu aed

Rooside tahmlaiksuse ennetamine

Eelmisel aastal tabas mu väheseid roose tahmlaiksus. Seetõttu hoidsin sel aastal neil silma peal ja olin valmis ka juba ennetavalt tegutsema. Lugesin ju juba eelmisel aastal, et ennetavalt tuleks roose pritsida Scorega lausa enne jaanipäeva. Aga kui sel ajal oma roosipõõsaid inspekteerimas käisin, olid kõik kõige parema tervise juures ning pritsimine tundus kuidagi … asjatu “mürgitamine”.

Täna aga kustus lootus, et ehk sel aastal see haigus minu roose ei taba. Ikkagi on Louise Odieri alumised lehed juba haigustunnustega ja seetõttu alustasin koheselt ka Score-rohelise-seebi-kuuriga. Järgmine aasta tuleb siiski seda jaanipäevaeelset ennetavat pritsimist proovida, sest nähtavasti on olud selle haiguse jaoks mu aias soodsad.

Otsisin aga veel infot tahmlaiksuse ennetusvõimaluste kohta. Siinkohal väike nimekiri:

  • Vask- ja raudsulfaadiga pritsimine. Pritsida roose sügisel peale lehtede koristamist ja enne üles muldamist kas vask- või raudsulfaadi lahusega. Sügisel ühega neist ja kevadel enne pungade puhkemist teisega. (Põltsamaa Roosiaed 2015)
  • Tahmlaiksuse eest peaksid roose kaitsema tomatid ja laugulised, eriti murulauk ja küüslauk (Metsik Aed. Seltsilistaimed … 2016). Tomatit päris roosiga koos ehk ei kasvata, aga näiteks murulauk on ilupeenrasse täitsa sobiv.
  • Seenhaigusi saab tõrjuda põldosja tõmmise või hautisega, kaaliumpermanganaadi vesilahuse ja lehtpuutuhaga. Pritsimisvedelike puhul võiks kleepuvuse suurendamiseks lisada lahusele ka rohelist seepi. (Ehrlich 2013)
    • Põldosja hautise valmistamiseks tuleks võtta 200 gr värsket või kuivatatud põldosja ürti ja 2 liitrit vett. Segul tuleks lasta nõrgal tulel üks tund haududa. Pritsimisel lahjendada saadud hautist veega vahekorras 1:10. Pritsida tuleb kuni hilissuveni iga nädal, mil sooja on rohkem kui 10 kraadi.
    • Kaaliumpermanganaadi puhul tuleks valmistada keskmiselt lillakas vesilahus. Valmis segatud lahust tuleb kasutada kohe, sest seismisel kaotab ta mõju.
    • Lehtpuutuhka tuleks raputada taimedele paaripäevaste vahedega hommikuse kaste ajal.

Jätka lugemist

Tee ise kirsi- ja ploomikorjaja

Nädalavahetusel redeliga vanade ja kõrgete kirsipuude all ukerdades meenus järsku paar aastat tagasi meisterdatud abivahend, millega saab kirsid ja ploomid kõrge puu otsast kätte. Otsisingi kodukootud korjaja välja ning kohtades, kuhu redelit ei õnnestunud püsti panna, oli tegu täiesti asendamatu tööriistaga.

Vaja läheb:

  • pooleliitrist plastpudelit,
  • pikka puust vm. materjalist tokki või harjavart,
  • kleeplinti,
  • kääre.

Jätka lugemist

Tee ise taimele ronimisredel

Suve hakul jõudis meie aeda Heckrotti kuslapuu ‘Goldflame’. Koht oli kenasti olemas, kuid tuge, midamööda üles ronida, veel mitte. Poest ei õnnestunud ettekujutusele vastavat taimetuge leida ja seega rääkisin ideest oma meistrimehest abikaasale. Pisut nokitsemist ja valmis ta saigi – täpselt selline nagu ma oma vaimusilmas ette nägin.

Vaja läheb:

  • metallist aiapaneeli või selle tükke,
  • kaablikinnitusi,
  • ülemise ääre kinnitamiseks kruvi ja seib,
  • töövahenditena ketaslõikurit, näpitsaid (kaablikinnituste lõikamiseks) ja akutrelli või kruvikeerajat.

Jätka lugemist

Juunikuu aed

Kauaoodatud murelisaak

7 aastat kasvamist ja ootamist ning lõpuks andis meie aia ainuke murel ehk maguskirsipuu ‘Meelika’ esimese saagi, mida saab tõesti saagiks nimetada. Mmm…mõnus ja maitsev!

Oma osa saagi saamisel oli kindlasti ka võrgul, mis puule enne jaanipäeva peale sai. Seejuures sai seda võrku ka pisut “tuunitud”. Esimese hooga sättisime seda puule nii- ja naapidi, kuid ikka jäid vahed, mis lindudele võisid ahvatlevad ligipääsukohad olla. Nii võtsimegi võrgu maha, lõikasin selle risti pooleks ning õmblesin pikemat külgepidi omavahel kokku. Nii oli tulemuseks täpselt paras ruudulaadne võrk, mille sai alt kinni siduda ning nii olid murelid kenasti kõikjalt kaitstud.

Võrgutatud kirsipuu (29.06.2016)

Võrgutatud kirsipuu (29.06.2016)

Võitlus lehetäidega

Üks asi siin ilmas näib olevat kindel – kui saabub aiahooaeg, on varem või hiljem kohal ka lehetäid. Neid on nii rohelisi kui musti, tiibadega kui ka ilma tiibadeta. Meie aias paistavad nende erilisteks lemmikuteks olevat murel, ploomipuu, kontpuud, ebajasmiinid ja muidugi roosid, kuhu nad oma kolooniaid rajavad.

Kuna aed on väike, siis isegi kui taim ise pole “söödav”, on läheduses ikka mingi varem või hiljem suhu pistetav söögikraam. Samuti ei tahaks ma oma kaasvõitlejaid – lepatriinusid, kiilassilmlasi, kõrvaharke, sirelasi jt. – otseselt mürgiga tapma hakata. Seepärast püüan ka oma võitlusvahendid valida looduslikku laadi.

Siinkohal mõned kaasvõitlejate portreed, keda ei tasu lehetäide lähedusest eemale peletada:

Aga mida siis teha, kui lehetäid aias rünnakule asuvad?

Jätka lugemist

Maikuu jäädvustused

Pirtsakas forsüütia

Seda, et aastad pole vennad ja kes kannatab, see kaua elab, näitab kevadeti ilmekalt forsüütia. Sellekohane tõestus allolevatelt piltidelt (2015 vs 2016). Seekord suutsin suurelt põõsalt leida kokku täpselt 4 õit.

Nähtavasti sai mingi külmaperiood õiepungadele taas saatuslikuks. Iga kord kui kevadel on põõsal ainult mõni üksik õis, tekib paratamatult mõte, et ehk õnnestuks neid talvel siiski kuidagi pakase ja tuule eest kaitsta. Kuna aga põõsas on juba ligi 2-meetrine, siis pole ühtegi head lahendust sellise hiiglase katmiseks veel välja mõelnud. Aga seekord peaks ikka midagi katsetama. Tahaks ju igal aastal sellist pilti näha nagu 2015. aasta kevadel.

Taimedega taimekahjurite vastu

Kuidas looduslike vahenditega taimi väetada ning nende vastupanu haigustele ja kahjuritele suurendada? Üheks võimaluseks on näiteks teised taimed. Väetamiseks sobib taimevirts. Teed, leotised, aga eriti tõmmised, sobivad kahjurputukate tõrjumiseks ja hävitamiseks (vaata siit, mis on taimevirts, -tõmmis, -tee ja -leotis ning nende head ja vead).

Taimehaiguste puhul aitavad kõige paremini virtsad, aga ka mõningad tõmmised. Eriti populaarne ja hästi toimiv on kõrvenõgese virts, mis mõjub nii väetise kui ka haiguste ja kahjurite piirajana. Jahukaste ja lehelaiksuse puhul tasub katsetada küüslaugu ja põldosja tõmmiseid. Hahkhallituse vastu on aidanud pastinaagi, aed-liivatee ja pune tõmmised. Murulaugu tõmmis aitab tõrjuda kurkide ja karusmarjade jahukastet.

Tigude ja nälkjate peletamiseks ja tõrjeks on taimi soovitatud pritsida haisva kurereha, seebilille, majoraani, särava piimalille ja ingveri tõmmistega (Luik 2012).

Nüüd siis aga lähemalt sellest, missuguse kahjuri vastu täpsemalt missugune taim abiks on.

Jätka lugemist

Taimedest tehtud “vägijoogid”: kuidas teha?

Taimedest tehtud leotised, tõmmised jmt. annavad võimaluse varjata kaitstava taimekultuuri lõhna (mis kahjureid ligi meelitab), takistada ebasoovitavate putukate arengut või nad lausa hukutada. Seega kui peremeestaimi töödelda mitteperemeestaimedest valmistatud segudega, on võimalus peremeestaimega kohastunud putukatel selle taime leidmine või söömine võimatuks teha. Teine taim võib mõjuda nii peletaja, söömise ja munemise pärssijana kui ka mürgina.

Kuidas sellist segu aga kõige õigem valmistada oleks?

Jätka lugemist

Rabarberihooaja start!

Rabarberi kattelooriga katmine on end hästi õigustanud. 22 päeva teki all sirgumist päädis selle aasta esimese rabarberikoogiga (vaata retsepti).

Aprill pildis

Kuidas tegemist vajavatel aiatöödel järge pidada?

Kevadel on aias käed-jalad tööd täis ning tegemist ootavate tööde nimekiri meenutab pigem Kalevipoja eepost. Tööalaselt olen kokku puutunud ja katsetanud erinevaid veebi- ja mobiilirakendusi, mis aitavad projektidel ning töödel silma peal hoida. Ühe lihtsa olen võtnud kasutusele ka oma aiatööde nimekirja koostamiseks.

Kõigepealt aga üldse … Miks mulle meeldib aiatööde nimekiri?

  • Ma ei pea pidevalt tegemata tööde peale mõtlema. Panen kirja ning kuna ära unustamise ohtu enam pole, siis pole vaja neid pidevalt endale meelde tuletada.
  • Hea ülevaade kui palju asju vaja teha on.
  • Ja mis peamine – SUPER tunne kui saab mingi tehtud töö maha tõmmata!

Jätka lugemist

Tere, kevad!

Täna kell 6.31 algas ametlikult kevad. Õue vaadates on aed tegelikult veel täitsa talverüüs, kuid päike käib üha kõrgemalt ja küll see kevad peatselt kalendrist ka aeda jõuab. Kena kevadet!

Kevad

Ühe suve kaunitarid

Väike kokkuvõte senini pildile jäädvustatud suvelilledest. Edaspidi tuleb suvelillede pildistamisega ka hoolsam olla – hea enne uue hooaja algust ja amplite kokku panemist üle vaadata.

Lille- ja köögiviljaseemned Iirimaalt

Esmamulje Iirimaa seemnemüüjast, seedaholic.com, oli igati positiivne (eelmises postituses võrdlesin seda oma vana lemmikmüüjaga Saksamaalt). Kui tellimus sai esitatud jäi üle ainult oodata ning juba nädala pärast oligi kaup postkastis. Väga positiivseks üllatuseks oli see, et iga seemnepakiga oli kaasas leht põhjaliku informatsiooni ning värvilise pildiga. Ning ka seemnapakid olid kõik pildiga varustatud, mis teeb orienteerumise ning pakkidega majandamise oluliselt lihtsamaks.

Nüüd jääb ainult oodata aega, mil seemned saab maha panna ning vaadata, kuidas nende kasvatamine ka õnnestub.

Lilleseemnete tellimine: Saksamaa vs Iirimaa

Tuleb tunnistada, et lilleseemnete osas on jätkuvalt mu lemmikuks Jelitto veebileht, kust eelmisel aastal ka portsu seemneid tellisin. Seal on toredalt suur valik püsikute seemneid ning lisaks piltidele ja kirjeldustele on kenasti välja toodud ka kliimatsoonid, kus taim siis püsikuna kasvab. Kahju ainult, et nad kliimatsooni otsingufiltri aasta jooksul on ära kaotanud. Sellest hoolimata sirvin seda lehte aegajalt üsna hoolikalt.

Eelmisest aastast jäi mul kripeldama kare päikesesilm “Summer Nights”, mida eelmisel suvel ühes aias nägin ning mis mu südame täielikult võitis. Niisiis mõtlesin vaadata, et kas ma leian oma tuttavalt veebilehelt veel midagi põnevat ja ihaldusväärset. Sellega loomulikult polnud probleemi, aga … nüüd siis mõningad puudused selle pakkuja puhul:

Jätka lugemist

Ruutmeeteraia peenraplaanid köögiviljaaias

Meie aia söögikraam kasvab erineva suurusega kastpeenardes, mis tähendab, et ruumiga pole priisata ning enne külvama asumist tuleb korralikult läbi mõelda, mida ja kus kasvatada. Senini on mu lähenemine olnud üsna juhuslik: redis, porgand, salat, sibul ja till – sinna, kuhu mahub ning parasjagu hea tundub. Seekord sai asjale lähenetud aga peaaegu et teaduslikult ning lähtuvalt viljavaheldusplaanist kujunesid nelja peenra sisu – nö. kesksed taimed. Lähtuvalt nende kasvu soodustavatest naabertaimedest leidsin neile ka naabrid. Nüüd jääb ainult küsimus: kuidas need köögiviljad kõige paremini peenardesse paigutada?

Väikese pinna jaoks on väga sobiv ruutmeeteraia kontseptsioon. Originaalis on selle nimetuseks küll ruutjalgaed (square foot garden), kus maalapp jaotatakse ühe jala (1 foot = 12 tolli = 30,48 cm) suurusteks ruutudeks. Meetermõõdustikku kasutavates maades nimetatakse seda aga ruutmeeteraianduseks.

Ruutmeeteraianduses jagatakse kasvupind väikesteks ruutudeks (küljepikkusega 1 jalg või umbes 30 cm). Eesmärgiks on luua tihedalt täidetud peenar, kus erinevates ruutudes kasvavad erinevad köögiviljad. Meetodi puuduseks peetakse seda, et taimed kasvavad väga lähestikku ning neil võib tekkida toitainete puudus ja nad häirivad teineteise arengut. Positiivseks küljeks on aga see, et tiheda istutuse tõttu tekib “elav multš”, mis takistab umbrohu idanemist ja kasvamist. Tänu tihedale istutusele mõjuvad paremini ka naabertaimede positiivsed mõjud ning väikest pinda on lihtsam vajadusel külma, loomade või lindude eest kaitsta ja hooldada.(Square … 2016, Wikipedia 2016)

Ruutmeeteraia jaoks soovitatakse kasutada kastpeenraid või istutuskaste, mille külgede pikkus on 90, 120 või 150 cm. Miks on kastpeenrad head? Mõned olulisemad eelised (Growing Guide 2010):

Jätka lugemist

Head ja halvad naabrid köögiviljaaias

Juhul kui köögiviljamaad on napilt ning kõik kasvab üksteisele väga lähestikku ei saa üle ega ümber teemast “kes kellega käib”. Siiani olen erinevad köögiviljad lihtsalt enda suva järgi kokku pannud, kuid seekord otsustasin põhjalikumalt uurida, missugused köögiviljad teineteise kasvamist toetavad või hoopiski häirivalt mõjuvad.

Lähtusin oma esialgsest viljavaheldusplaanist ja panin kirja, mis minu välja valitud köögivilju nende kasvamises toetaksid ning mida nende läheduses vältida tuleks. Lähtekohaks siis neli peenart:

  1. peenar: kurk, rullkõrvits/kabatšokk, porrulauk
  2. peenar: porgand, redis, fenkol
  3. peenar: salat, sibul, küüslauk
  4. peenar: hernes, põlduba, till

Postituse lõpus on välja toodud need allikad, mille järgi sai koostatud alljärgnev tabel. Tabelis on heade naabrite puhul rohelisega ära märgitud need köögiviljad, mis sobisid rohkem kui ühele peenraelanikule. Punasega on märgitud aga ebasobivad naabrid, sealhulgas ka heade naabrite seas, kus mõne taime soovitav kaaslane on teise jaoks jällegi ebasobiv. Kogu selle info põhjal valisin välja siis võimalikult sobivad või heade naabrite seast hoopiski ilusad täiendused oma peenardele (tabelis kõige parempoolsem veerg).

Jätka lugemist

Päikese eest varju

Veebruaris – kui juhtub lumi maas olema ning päike paistma – ei saa üle ega ümber küsimusest: “Kas või mida aias päikese eest varjata?”. Olen teadlikult hoidnud eemale näiteks Kanada kuusest ‘Conica’, mis kuuldavasti on väga tundlik kevadpäikese suhtes ja vajab iga-aastast varjutamist. Kuid ka noori okaspuid soovitatakse paaril esimesel aastal varakevadise päikese eest kaitsta. Nii näiteks sai eelmisel aastal igaks juhuks terve elupuuhekk varjukangaga kaetud. Nüüd kui tegu on juba teise talve ning kevadega, siis olen veel kahevahel, kas seda suuremat sorti varjutamist ette võtta või mitte. Ja seda just seetõttu, et maa paistab tegelikult üsna pehme olevat ja seega ei tohiks päike nii ohtlik olla.

Miks on kevadtalvine päike igihaljastele taimedele ohtlik? Järjest kõrgemalt käiv päike soojendab okkaid ja lehti ning vesi hakkab nende pinnalt auruma. Kiirgust võimendab erevalge lumi, kust kiired tagasi peegelduvad. Kui maa on külmunud ja juured ei saa sealt vett kätte, saavad okkad ja lehed põletada ning kuivavad. Seetõttu tuleks kaitsta võra tugeva päikesekiirguse eest seni, kuni maapind sulab ja juured tööle hakkavad. (Kurg 2012)

Jätka lugemist

3 sammu viljavaheldusplaanini

Nüüd kui üldisem viljavahelduse kontseptsioon sai välja selgitatud (loe siit: Mis on viljavaheldus?), sai hakata konkreetselt oma aiale viljavaheldusplaani koostama.

I samm: Soovide nimekiri

Alustasin oma plaani koostamist sellega, et panin kirja, mida ma üldse kasvatada tahan ning mis aias kindlasti olemas peaksid olema. Kuna meie pere pole teab mis suur köögiviljasõber ning talvevarusid me oma aias ei kasvata, siis sain sellise üsna lihtsa ja tagasihoidliku nimekirja:

Jätka lugemist

Mis on viljavaheldus?

On teada tõde, et talv on kõige parem aeg mõtete kogumiseks ja planeerimiseks. Sel aastal otsustasin korralikult paika panna ka oma aia köögiviljapeenrad ning seal kasvatatava. Esimene küsimus, millele vastust asusin otsima:

Kuidas tagada see, et väikesel ja pidevalt kasutuses oleval pinnasel taimed hästi kasvada tahaksid ja saaksid? 

Hea kasvu tagavad taimele ühelt poolt mullaviljakus ja toitained ning teisalt puuduvad või minimaalne hulk haigusi ning kahjureid. Kõigepealt seostub mullaviljakuse ning toitainetega muidugi väetamine. Ja sedagi teemat on mul kunagi lähitulevikus plaanis lähemalt uurida. Kõigepealt võtsin käsile aga hoopiski teema, mis mitte ainult praktikas, vaid ka teoorias tundub paras väljakutse olevat, kuid oleks oluline komponent nii piisavate toitainete tagamisel kui ka haiguste ning kahjurite tõrjumisel.

Viljavaheldus

Märkasin juba lapsena, maal lõputuid köögiviljapeenraid rohides, et kartulivagudel ja porgandipeenardel oli kombeks “ringi rännata”. Miskipärast ei tahetud sugugi neid igal aastal ühte ja samasse kohta teha. Tookord leidsin endamisi selleks igati loogilise seletuse – on ju väga igav kui üks ja sama asi kogu aeg ühe ja sama koha peal kasvab. Kui aga oma aia tarbeks aiandusest rohkem huvi tundma hakkasin ja kuulsin sellisest asjast nagu viljavaheldus, oli selge, et igavus neid peenraid siiski rändama ei pannud.

Jätka lugemist

3 päeva

Just nii palju läks sellel aastal aega, et talvest saaks kevad. Ei mäletagi, et kunagi varem oleks ma näinud nii kiiret lume sulamist. Kui esmaspäeval oli aed veel valge koheva lumevaibaga kaetud, siis neljapäevaks oli lumest jäänud järgi vaid mälestus.

2016.a. lumi kadus jaanuari lõpus 3 päevaga

2016.a. jaanuarikuu lumi kadus 3 päevaga

Talvised külalised

Esimest korda sellel talvel näitasid lõpuks end meie aias leevikesed. Söögiks pandud rasvapallist tundsid nad oluliselt rohkem huvi lodjapuu-põisenela õisikute vastu, mis näisid väga hästi maitsevat.

Talvised lumetööd aias

Täna näitas kraadiklaas vahelduseks -1 ehk et parajalt soe, aga mitte veel sula ja seega õige hetk minemaks aeda okaspuid tuuseldama ning lumemütsist vabastama. Eesaias, kus teerada tuleb pea igapäevaselt lumest puhtaks teha, olen jooksvalt lund okaspuudelt ära “pühkinud”. Kaugemal asuvad elupuud näitasid aga juba selget märki, et lumetekk hakkab vaikselt üle jõu käima.

Pildil näide elupuudest enne ja pärast “lumetõrjet”:

Elupuud (Thuja occidentalis) 'Brabant' enne ja pärast "lumetõrjet" (18.01.16)

Elupuud (Thuja occidentalis) ‘Brabant’ enne ja pärast “lumetõrjet” (18.01.16)

Miks tuleb lund taimedelt eemaldada? Kui temperatuurid tõusevad ning saabub sula, muutub lumekate raskeks ning võib nõrgemad oksad murda. Samuti kipub raske lumi ümaraid okaspuuvorme “lömastama” ning välimust rikkuma. Ohustatud on ka nõrga võraga lehtpuud ja -põõsad. Eriti sellised, mis oma väiksuse tõttu lume alla jäävad. Lume sees on taimele ohuks sulamise ja külmumise vaheldumine. Kui oksad on lumme kinni jäätunud ning lumi kevadel sulama ja vajuma hakkab, kisuvad jäätunud kihid kaasa ka taime oksad, mis halvemal juhul seetõttu ära murduvad.

Abivahend taimedelt lume eemaldamiseks

Abivahend taimedelt lume eemaldamiseks

Kui sula veel pole ja lumi on hea pehme, siis on minu kõige paremaks abiliseks selle töö juures tavaline tänavahari. Sellega saabki kohati sõna otseses mõttes lume taime pealt ära pühkida. Tänu harjastele on see õrnem kui näiteks lumelabidas, nii et see töötab väga hästi ka väiksemate tegelaste lumest välja kaevamisel.

Mäletan veel liiga hästi, kuidas aia algusaastatel kevade lähenedes järsku paksu lume sees talvitunud okaspuud meelde tulid ning neid lumelabida välkudes lumehangest otsima tuli asuda. Selle vältimiseks püüan nüüd jooksvalt lund nende pealt ära pühkida. On soojemate ilmade saabudes vaeva vähem või üldse mitte.

Jätka lugemist

Lumi, lumi, lõpuks tuli!