Valge kobarhüatsint (07.05.2022)

Hüatsindid

Üldiselt ma toas väga lilli ei kasvata. Õues on lihtsalt oluliselt mugavam ja lihtsam. Aga kui kevade hakul saabuvad toidupoodi müügile hüatsindid, siis nendest on mul ikka raske mööda kõndida. Ühelt poolt on see selge märk, et kevad pole enam (väga) kaugel. Ja teisalt meeldib mulle väga nende lõhn. No ja kobarhüatsint on lihtsalt armas. Nii juhtub vahel ikka, et mingi tundmatu hüatsint satub mu ostukorvi, sealt tuppa ning lõpuks ka õue. Aga kuna ma olen piisavalt laisk aednik (mis kord on juba maha saanud, siis seda väga välja ei kipu uuesti võtma, mis kevadistele sibullilledele aga meeldiks), siis võib kohata mu aias erinevas vanuses ja väljanägemises hüatsinte :)

Maguskirsipuu "Meelika" valge kuub

Ploom ja murel 2015 vs 2021

Kui sel aastal luuviljalised taas valgeks said võõbatud, siis meenus üks kunagine pilt, mis pärast valgendamistööd aias sai tehtud. Tundus hea ja sobiv võimalus see ülesvõte uuesti teha, et näha, mis vahepeal 6 aastaga muutunud on :)

Mis viimasel pildil pole hästi näha on see, et tegelikult on nende kahe vahel nüüdseks juba kolmandat aastat ka nooruke maguskirsipuu “Arthur”.

Kevadine viljapuude pritsimine (14.04.2021)

Kevadine pritsimine

Eelmise aasta ploomisaak jäi üsna kesiseks. Mitte, et poleks ploome olnud, aga need osutusid erinevatel põhjustel mittesöödavaks. Päris palju ploome mädanesid näiteks hoopiski ära. Asja uurides selgus, et kimbutamas oli puuviljamädanik, mille vastu võiks olla rohtu kevadise viljapuude pritsimise näol. Ja seejuures on sobivateks vahenditeks juba rooside tahmlaiksuse ennetamisest tuttavad raud- ja vasksulfaat.

Nende vahendite puhul oli aga juba kogemus olemas, et usu juhendit, mis ütleb, et ära metallist töövahendeid kasuta. Olin selleks tarbeks rooside puhul kasutanud varem 1-liitrist plastikust käsipritsi. Nüüd tekkis juba varakult kahtlus, et sellise pritsiga ma neid puid pritsima jäängi. Suuremates e-poodides ringi vaadates ei tuvastanud ma aga ühtegi suuremat ja jõudsamat töövahendit, millel metallist osi poleks. Egas’ midagi, tegin raudsulfaadi lahuse valmis, panin kõik vajalikud kaitsevahendid selga ja asusin oma olemasoleva pritsiga tööle. Käsi oli tihedast vajutamisest juba õige pea väsinud ning et kas nüüd see ka kõikjale seal puul jõudis – muidugi mitte. Aga no mis seal ikka. Lohutasin end, et andsin endast parima ning vast miskit on ikka kasu.

Paar päeva tagasi sattusin aga ühe suurema puukooli lähedusse ja mõtlesin piiluma minna, et mida juba pakutakse ning ehk hakkab miskit toredat silma, mis kuhugi õnnestuks aias ikka veel paigutada. No leiduski.

Jätka lugemist
Aed-kullerkupp (Troilius X cultorum) ‘Orange Princess’, taustal Fortune’i hosta (Hosta fortunei) ‘Albopicta’ (16.06.2017)

Teekond unistuste aiani

Lopsakad lillepeenrad, varjupakkuvad puud ja kaunid põõsad, lookas viljapuud ning marjapõõsad, värsked ja maitsvad aed- ja köögiviljad, jooksu- ja mänguruum lastele ning koht või paar, kus korraks maha istuda ja seda kõike nautida. Just selline on minu jaoks üks unistuste aed. Ainult et kuidas see kõik umbes 700-ruutmeetrisesse linnaaeda ära mahutada? Sellele küsimusele asusin vastust otsima üle kümne aastat tagasi, mil tuli tühjale maalapile oma aeda rajama hakata.

Jätka lugemist

Hooaja esimene rabarberisaak (25.04.2020)

Rabarberikoogiaeg on käes!

Uus aiasaaduste hooaeg on ametliku stardi saanud mahlase ja krõmpsuva rabarberiga. Nagu juba iga-aastaselt tavaks saanud, siis läks üks rabarbripuhmas aprilli alguses katteloori alla. 10. aprilliks olid seal juba nii umbes sõrmepikkused vennikesed, millest 15 päevaga sirgusid aga esimeseks hooaja koogiteoks vägagi parajad tegelased.

Millegipärast tundus, et see aasta oli esimene rabarberikook varasem kui tavaliselt. Kuidagi oli kinnitunud mälusse 1. mai kui tavapärane esimene rabarberikoogi tegemise päev. Aga võta näpust, selgub, et vähemalt 2016. aastal sai esimesed rabarberivarred koogi sisse pistetud samuti juba 24. aprillil. Muuseas ka kook oli tookord sama, mis sellel aastalgi ;)

Kirju kadakas (Juniperus squamata) ‘Blue Carpet’ enne kevadist piiramist (28.03.2020)

Siis kui väikesest saab suur

Iga kord kui aeda saab toodud uus elanik, siis algab ootus, et millal küll noorukesest taimekesest kasvab suur ja tugev tegelane. Mõnikord võtab see vähem, mõnikord rohkem aega, kuid mingil hetkel jõuab kätte aeg, mil selgub, et tuleb seda kasvu nüüd hoopis piirama hakata.

Sel aastal tähistab meie aias kasvav kirju kadakas ‘Blue Carpet’ oma 10. aastapäeva. See tähendab, et sirutusulatus on viimastel aastatel kasvanud aegajalt nii suureks, et vajab vahepeal piiramist. Sel kevadel võtsin piiramise taas ette.

Jätka lugemist

Topeltõielised lumikellukesed (24.02.2020)

Varane kevad veebruaris

Seekordne kevad on õige varajane. Veebruari alguses avastasin kuidagi ootamatult, et lumeroos on juba täies õiteilus ning ka teised kevadekuulutajad on peenras end üha uhkemalt näitamas.

Ühtpidi valmistab ärkav aed ja avanevad õied rõõmu. Samas aga teeb viljapuude või -põõsaste liigvarajane ärkamine ka pisut murelikuks – mis siis kui tuleb veel karmimaid külmakraade, mis seavad ohtu tulevase viljasaagi. Aga mis seal ikka, jääme lootma ja ootama parimat.

Lumeroos (24.03.2019)

Ärkav märts

Jaapani enelas (Spiraea japonica) ‘Golden Princess’ (27.01.2019)

Jaanuarikuine aed

Pirnimoosi peamised koostisosad - pirnid, sidrunid, kaneel, moosisuhkur

Pirnimoositegu

Meie aia ainuke pirnipuu ‘Pepi’ on sel aastal eriti lookas ning pirnisaak on tõeliselt tubli. Kuna pirnid enam hästi puu peal ei püsi ja mahakukkunud kogus oli nii suur, et enam süüa ei jaksanud, võtsime ette laupäevase pirnimoosi keetmise.

Netiavarustes pirnimoosi retsepte uurides ja inspiratsiooni kogudes sai lõpuks potti pistetud järgmised koostisosad:

Jätka lugemist

Punane kõrge harilik püvilill (Fritillaria imperialis) 'Rubra' (13.05.2018)

Suvine mai

Selle aasta maikuu oli nii suviselt soe, et aias kasvas ja õitses kõik justkui välgukiirusel. Nii ei jõudnud ka mõned aiaelanikud üldse pildile, kuna pildistama jõudes oli nende õiteilu juba möödas.

 

Söömisvalmis maguskirss ehk murel (Prunus avium) 'Meelika' (26.06.2018)

Saagikoristusaeg!

Ilmselge … see aasta on kirsiaasta! Vähemalt meie Meelika on olnud ülimalt tubli. Aga eks muidugi ka ilmaolud on seekord olnud eriti soosivad. Olime juba aegsasti puu hoolega võrgu sisse pakkinud, nii et murelid said hea võimaluse end korralikult mustjaspunaseks küpsetada. Ja kuna puu oli nii hoolikalt ära pakitud, siis tuli peale lindude ka kahejalgsetel kirsisõpradel kuulekalt teispool võrku oodata seniks kuni viljad õige magusaks olid saanud :)

Jätka lugemist

Õitevahus maguskirss ehk murel (Prunus avium) 'Meelika' (09.05.2018)

Õitevahus kirsipuu

Selle aasta kevad tundus kuidagi eriti pikk ja külm. Aga kui kõrvutada selle ja eelmise aasta paaripäevase vahega tehtud kirsipuu pilte, on näha, et kirsipuu õitevaht saabus sel aastal siiski pisut varem.

Lumikellukesed (09.04.2018)

Kevadekuulutajad

Aiahooaeg on lõpuks ühe ilusa kevadise nädalavahetuse ja aia korrastamisega ametlikult avatud. Kui ma laupäeval hoolsalt vanu taimepealseid peenras lõikasin ja samal ajal juba õitsema hakanud märtsikellukeste üle rõõmustasin, avastasin, et ma pole ainuke, kes esimesi kevadlilli imetlema on tulnud.

Juba lapsest saati on teada, et kui kevadel näed kollast liblikat, siis tuleb kuldne suvi, kui kirjut, siis kirju. Minul oli eile aga esimene kohtumine hoopiski mesilasega. Huvitav kas see võiks ennustada töökat suve …  :D

Märtsikellukesed ja esimene mesilane (07.04.2018)

Märtsikellukesed ja esimene mesilane (07.04.2018)

'Pirja' õunapuule poogitud 'Krasnoje Rannjeje' pookeokste edenemine (03.12.2016)

Perepuu võra kujundamine

Väikese aia puhul tundub perepuu igati mõistlik ja hea valik. Nii ka meil. Pereõunapuu oli üks meie esimesi aiaelanikke. Kõik oli ilus ja kena senini, kuni algaja aednikuna avastasin, et viljapuud vajavad ka lõikamist. Niisiis tuli asuda end selles osas harima ja koolitama, sest ei hakka ju kolme vitsalaadse puu pärast endale mingit inimest palkama. Läbisin koolituse, lugesin ja vaatasin läbi portsu paberkandjal ja elektroonilisel kujul materjali ning tundus, et mingi ettekujutus ja arusaamine asjast hakkab täitsa tekkima.

Järgmine hetk seisin vapralt oma kolme õunapuusordiga perepuu ees ja … sain aru, et see on siiski miskit hoopis teisest mastist. Ma ei hakka kirjeldama neid aastaid, mil ma vandusin, et ma isegi ei vaata enam ühegi perepuu poole, sest nende lõikamine on vaid üks rist ja viletsus ning nuputasin, et kuidas sellest imeloomast oma aias mingigi mõistliku asja saaks. Kuniks ma ühel kenal päeval jõudsin minu jaoks lausa kuldaväärt materjalini:

Jätka lugemist

Viljapuude kevadine lõikamine

Kevade saabudes hakkab aedniku pilk taas hindavalt viljapuid takseerima, et vaadata kas või mis suunamist või ära lõikamist vajaks. Ja kuigi ma tegelikult eelistan võimalusel suvist viljapuude lõikust, siis on kevadisel lõikusel siiski ka omad eelised. Või nagu Väino Eskla ütleb, on tegu teineteist toetavate lõikustega. Aga kuidas seda siis teha? Panen kirja olulisemad punktid, millest ise lõikamisel lähtun ning mõned lingid internetiavarustest, mida on hea meeldetuletuseks vahepeal üle vaadata.

Jätka lugemist

Hiigel-elupuu (Thuja plicata) ‘Whipcord’ (13.01.2018)

Jaanuarikuu aed

 

Härmas pargiroos ‘Hansaland (RgH)’ (13.01.2018)

Rooside ettevalmistus külmakraadide saabumiseks

“Lubab külma: mida teha, kui roosid on katmata?” vaatas mulle ühest Eesti veebiportaalist vastu suur pealkiri. Midagi mulle. On hea lugeda, et senine tegevusetus roosipeenras, leiab heakskiitu ka spetsialistidelt. Seda küll siis just katmise osas. Tean ju küll, et roosidele väike külm ei tee veel midagi, aga no vähemalt kalendri järgi on ju ikkagi juba mõnda aega talv ja vahel siiski turgatab pähe mõte, et ehk võiks siiski juba “ettevalmistused talveks” tehtud olla.

Nüüd aga kui teistel töörinnetel lõpuks ka pisut hinge saab tõmmata ning ilmateade ka pisut kangemaid külmakraade lubab, on viimane aeg oma roosid üle vaadata ning neile talveks siiski pisut tuge pakkuda.

Jätka lugemist

Head uut aastat!

Uuel aastal
uued vembud,
uued tarkused
ja tembud,
uued plaanid,
uued mõtted,
uued tööd
ja ettevõtted.

Head uut ja toimekat aia-aastat!

 

Võsa-raudrohi (Achillea ptarmica) 'The Pearl' (10.09.2017)

Septembrikuu aed

Argentiina raudürt (28.08.2017)

Suvised amplid maas ja õhus

Sellel suvel leidsid amplites ja pottides taas koha minu kaks lemmikut – puispetuuniad ja südajad suuterad. Viimased olid seekord küll täidisõielisest sordist ‘Double White’. Lisaks vanadele lemmikutele püüdsin aga leida ikka ka midagi uut, mida järele proovida. Nii saigi rippamplitesse puispetuuniale lisaks istutatud sinine tiiviklill ‘Blue’, potti sai pistetud esimest korda aga Argentiina raudürt ning poes silma hakanud tumeroosa õiega lill, mis tagantjärgi tuvastades võiks ehk põõsas-hõbekakra perekonda kuuluda.

See oli muidugi mul juba varasemast teada, et puispetuunia ning südaja suuteraga on elu lihtne – piisab ainult kastmisest ja väetamisest ning ei mingit muret vanade õite eemaldamisega. Esimest korda kasvatatud tiiviklill ja Argentiina raudürt osutusid aga selles osas täpselt sama mugavaks. Jätka lugemist

Pojengi õiepungad (16.06.2017)

Juunikuu aiapildid

Arendsi kivirik (Saxifraga X arendsii) ‘Rosakönigin’ (31.05.2017)

Jahe maikuu pildis

 

Kastmisvee arvesti praktikas

Nüüd kui suur suvi kohale jõudis, aga vihmavett veel varuks pole, avanes lõpuks võimalus ka talvel kohale jõudnud veearvestit praktikas testida. On küll täpselt nii hea kui ma lootsin. Ehk et ei mingit kõhutundele lootmist – lähed vaatad, kas vajalik kogus veest on taimel käes ning tõstad  edasi järgmise taimeni. Eriti mõnus ja sobilik tegevus seejuures väikestele abilistele.

Minu senine kastmisretsept: ~1-meetrine puu/põõsas = 10 liitrit vett

Kastmisvee arvesti

Kastmisvee arvesti

Märtsikellukesed (27.03.2017)

Kevad tuleb mühinal

Kevadet on juba üha rohkem tunda ja ka näha. Piltidel on märtsikellukesed täpselt nädal enne ja nädal pärast kevade saabumist. Nii see hooaeg algab :)

'Pirja' õunapuule poogitud 'Krasnoje Rannjeje' oks (27.05.2016)

Pookimine: esimene katsetus

Meie aed on väike ja seepärast tuleb taimede valikul olla üsna valiv. Kuna meil oli ainult üks õunapuu (küll pereõunapuu, aga siiski), siis mõtlesin, et üks suveõunu kandev puu võiks meie aeda veel mahutuda. Viljapuudega on teatavasti aga see keeruline lugu, et ostmiseks läheb tihtipeale siis kui vilju maitsta ei saa ja kui sort ka vähemlevinum, siis  pole isegi ostmise õigest ajastamisest kasu.

Seega tuli minna riski peale ja valisin õunapuu hoopis selle järgi, et õuna saaks süüa juba võimalikult vara. Ja vara siis hooaja mõttes, mitte kasvuaastates. Selleks tundus suviõun “Pirja” olevat just see õige. Tarbimisküpsust lubati kohati juba juulikuust.

Meie õnneks saime tegelikult juba kohe järgmisel aastal ka esimest õuna maitsta. Ja mis selgus … pole siiski nagu päris minu maitse. Pean muidugi kohe täpsustama, et see minu maitse ongi pisut teistmoodi. Nimelt meeldivad mulle pigem hapumat sorti õunad. Või õigemini mulle üldse ei meeldi väga magusad või “mahedad” õunad. Õunas peab ikka parasjagu särtsu ja maitset olema. Kuna ülejäänud pere hindas aga õuna sobivaks, siis puud välja kaevama ma siiski ei hakanud. Otsustasin hoopiski pookimist katsetada ja mõned õunapuu oksad mingile teisele sordile loovutada.

Mõeldud – tehtud

2016. aasta kevadel uurisin kättesaadavat materjali pookimisest ja otsustasin kohe asja järele proovida. Mõned materjalid, mis mulle abiks olid:

Jätka lugemist

Mr.Fothergill'sist saabunud saadetis

Lilleseemned Inglismaalt

Sõbrapäevaeelsel nädalavahetusel potsatas mu postkasti UK-s seemneid ja taimi* müüva firma Mr.Fothergill’s sooduspakkumine, mille raames sai kaupa tellida ilma saatekuluta. See andis põhjust nende valikuga pisut lähemalt tutvust teha ning loomulikult ei saanud sellist pakkumist ka kasutamata jätta.

Nii umbes nädalajagu hiljem jõudiski oodatud pakk kohale. Paki saamine on alati nagu teised jõulud :) . Saadetist avades selgus, et lisaks mu kolmele lilleseemnepakile oli kaasa pandud ka kaks tasuta seemnepakki – päevalilled ja redised. Rediste puhul on eriti vahva, et tegu on pikkade redistega, mida ma ise poleks tõenäoliselt kunagi valinud. Olen kippunud pigem ikka pontsakas-ümaraid rediseid vaatama ja ostma, aga nüüd saabki ära proovida, et mida need porgandilaadsed redised endast kujutavad.

Mis siis tellitud sai?

Jätka lugemist

Pfitzeri kadakas (Juniperus x pfitzeriana) 'Mint Julep' (15.02.2017)

Veebruarikuu aed

Veebruarikuised varjutused

Kevadpäikese eest varjutatud elupuud. Harilik elupuu (Thuja occidentalis) 'Holmstrup'. (15.02.2017)

Kevadpäikese eest varjutatud elupuud. Harilik elupuu (Thuja occidentalis) ‘Holmstrup’. (15.02.2017)

Nagu juba traditsiooniks on saanud, siis veebruarikuus annab koos külmakraadidega endast märku ere päike. Sel aastal 2 aastat kevadpäikest näinud elupuud enam katet ei saanud. Küll aga said varjukanga peale need, kel kevadpäikesega kohtumisi olnud vaid kord või kes lihtsalt kevadpäikese suhtes hellikud. Suve lõpus istutasin ka mõned elupuud, mis samuti endale päikesevarju said. Nendega oli aga lahendus väga lihtne – varjukanga sai panna aia külge, nii et lisaks varjule on taimedel piisavalt õhku enda ümber. Ideaalne, kui selline eemal asuv vari on võimalik organiseerida või varnast võtta.

Talikülvi start!

Külvihooaeg on siis nüüd ametlikult avatud. Talikülviga sai jaanuarikuu eel-eelviimasel päeval ära külvatud kullerkupp ja kaldlauk. Protsess oli sarnane eelmistel aastatel tehtule:

  • täitsin külvinõu alumise osa 3/4 ulatuses külvimullaga;
  • kastsin külvianuma korralikult läbi;
  • külvasin seemned;
  • pihustasin peale ohtralt kummeliteed;
  • lisasin anumasse külvatud taime nimetuse ja külvikuupäevaga varustatud infokandja (minu viimase aja lemmikud on koju kogunenud üleliigsed puust söögipulgad, kuhu vajalik info õnnestub küll üsna pisikeselt, kuid täitsa edukalt kirja panna);
  • sobitasin anumale peale tema “kaane”;
  • kleepisin korgi asemel külvinõule kleeplindi risti, nii et suurem osa august on kaetud, kuid õhk saab liikuda ja lumi/vesi jõuab ka mingil määral anumasse.

Järgmised külvid jäävad tõenäoliselt märtsikuusse, mil läheb maha enamik seemnetest – püsikud ja külmakartmatum ettekasvatatav söögikraam (nt. porrulaugule sobis eelmisel aastal märtsikülv hästi). Aprillis järgnevad suvikud. Aprillis ja mais saab loodetavasti juba ka otse peenramaale köögivilju külvata.

Sellised on vähemalt praegused plaanid. Näis, mis ilmataadil sel kevadel varuks on ja eks siis tuleb vastavalt sellele ka oma plaane vajadusel ümber sättida.

 

Kastmisvee arvesti (unboxing)

Jõulukingiks vihjatud kastmisvee arvestiga läks nii, et kui see juba netiavarustest leitud sai, siis tellisin hoopiski ise selle endale ära. Kohale tuli see täpselt nii nagu lubatud – 8 päevaga. Aga enne kui ma jõuan selleni, et mis täpsemalt kohale jõudis, siis lühidalt, et milleks ma seda üldse kasutada kavatsen.

Miks sedasorti vidinat vaja võiks minna?

Kastmisvee arvesti (ostukohani jõuab pildil klikkides)

Juhul kui kastmiseks on kasutusel veevoolik, siis on väga keeruline hinnata kui palju vett on taimele parasjagu juba kulunud. Teadupärast pole mõtet lihtsalt peenrapinda märjaks kasta, vaid selleks, et mitte taime juuri pinnapealsesse kihti meelitada, kastmisest ka kasu oleks ja seda võimalikult vähe teha tuleks, on vaja seda päris põhjalikult teha (loe nt siit: Maakodu artikkel kastmise kohta). 10 liitrit 1 m² peale on umbes 10 cm märga mulda.

Selleks, et see vesi suure hooga mööda ilma laiali ei voolaks, olen kasutanud seejuures tehnikat, et seadistan kastmispihusti veejoa üsna nõrgaks, nii et taimeni jõudev vesi jõuaks kohe ka pinnasesse ära imbuda. Mis tähendab, et ma jätan voolikuotsa pikemaks ajaks taime juurde ja käin seda vahepeal siis järgmise taime juurde ümber tõstmas. Mis kõik teeb ühe taimeni jõudnud veekoguse hindamise veelgi keerulisemaks. Ja just selleks ma sedasorti abimeest kavatsengi kasutada.

Nüüd aga lähemalt kohale jõudnud pakist ja arvestist endast.

Jätka lugemist

Talikülvi saak vol.2

Talikülvi esimesest katsetusest on möödas nüüd pea 2 aastat. Talikülvi kevadisest tärkamisest võib lugeda siit: Talikülvi saak vol.1. Enne kokkuvõtva ülevaate juurde asumist kõigepealt nimekiri taimedest, mille seemned said tookord talikülviga kasvama pandud.

Veebruari lõpus:

  • arendsi kivirik “Purpurteppich”,
  • verev helmikpööris “Sioux Falls”,
  • harilik kukehari “Golden Carpet”,
  • kollane lina “Compactum”,
  • roosa lina,
  • suur teeleht “Variegata”,
  • haruline lursslill “Atropurpurea”,
  • stepirohi.

Aprilli alguses:

  • punane päevakübar “Bravado”,
  • punane päevakübar “White Swan”,
  • kaksikkannus-roos “Twinspur”.

Aprilli lõpus:

  • kurgirohi,
  • tsinnia e. pruudisõlg “Polar Bear” (valge),
  • tsinnia e. pruudisõlg “Cherry Queen” (punane),
  • sidrunhein,
  • jaapani priimula ja
  • öölevkoi.

Pärast kaht kasvuaastat on kokkuvõtlikud tulemused järgmised.

Jätka lugemist

Talvekasukates leevikesed

Täna näitas kraadiklaas päeval -19 kraadi, mis tähendas, et leevikestel oli põhjust end eriti puhevile ajada. Seepärast oli neid ka veel eriti hästi märgata kui nad oma lemmikpõõsale – lodjap-põisenelasele – pruukostile tulid.

Kingispikker päkapikule

Koos detsembriga saabunud jõuluaeg on juba täies hoos. See omakorda tähendab, et on viimane võimalus jõuluvanale üks kena kiri kirjutada, kuhu saab muuhulgas kirja panna ka mõttes mõlkuvad kingisoovid. Ja no ilmselgelt on ühe aiasõbra soovide nimekirjas hulk aiaga seotud tarvikuid. Päkapikud pange nüüd tähele …

      1. Pargiroos ‘Hansaland (RgH)’ (29.06.2016)

        Pargiroos ‘Hansaland (RgH)’ (29.06.2016)

        Nüüd kui oma roose muldamas ja katmas käisin, sain taas tunda rooside okkalist iseloomu ning hoolimata käes olnud kinnastest, naasesin tuppa ühe valusa sõrme ning seal kindlalt sisse seadnud roosiokkaga. Suvel käisin üht roosiokast lausa perearsti juures välja võtmas, sest no lihtsalt ise kätte ei saanud, aga nii tulivalus oli. Olen juba mitu korda mõlgutanud mõtteid, et tuleb poodi spetsiaalsete “roosikinnaste” järele minna, kuid siiani pole veel nii kaugele siiski jõudnud. Tahaks väga loota, et kui roosidega tegelemiseks on spetsiaalsed kindad loodud, siis õnnestub ehk edaspidi sellistest juhtumitest pääseda.

        Aedniku pühapäeva tulemus - värsked naadijuured (10.04.2016)

        Aedniku pühapäeva tulemus – värsked naadijuured (10.04.2016)

      2. Iga kord kui aias tõsisemaks töötegemiseks läheb ning tuleb kasutusele võtta kummikud, siis mõtlen ikka mitu korda, et kas ikka ilma kummikuteta ei saaks hakkama. Kummikud on mul ju tublid ja vastupidavad, aga traditsiooniliselt sügava tallamustriga. See aga tähendab, et kui lisaks mullas müttamisele tuleb ka kuskil sillutatud pinnal, trepil või kuuris käia, siis võib mulle järgneda kui Gretekesele ja Hansukesele, aga mitte leivapuru, vaid kummikutallast pudenevate mullatükkide järgi. Nii et “isepuhastuvad” kummikud, mida kuulupärast saab puhastada vaid taldade teineteise vastu hõõrumisega ning tundub, et mulda väga kaasa endaga ei võtagi, oleksid küll imetoredad. (PS! Pildil on minu “pühapäevakummikud”, mis on küll vähem pudisevad, kuid leiavad kasutust vaid eriti erilistel puhkudel :) )

Veemõõdik

3. Taanis juhtusin ühes poes nägema toredat vidinat – aiavooliku otsa käivat veemõõdikut. Tundus väga põnev asjake olevat, aga tundus, et väga vaja seda vist ikkagi ei lähe ning nii see ostmata ka jäi. Ja pärast seda olen kõikidel kuiva- ja kastmisperioodidel tõdenud, et tegelikult kuluks selline vidin küll vägagi ära. Niiviisi silma- või kõhutunde järgi on ikka päris keeruline hinnata, et kas on juba piisavalt kastetud või mitte. Selles osas meeldib mulle näiteks kastekannuga rohkem kasta, et on väga selge pilt sellest, et kui palju seda vett nüüd mingile taimele või peenrajupile saab. Aga kuna ikka juhtub nii, et pikema kuivaperioodi ajal kogutud vihmaveest ei jätku, siis unistan jätkuvalt sedasorti veemõõdikust, mis aitaks veekulu kohe näha. Näiteks Gardenal tundub selline mõõdik täitsa korralik olevat (rohkem infot kui klikid pildil).

Nii et jõuluvana, jään sind ootama! :)

Rooside talvekate

Selle aasta sügis on minu jaoks tavapärasest kiiremini möödunud. Nii juhtuski, et kui esimene lumi maha tuli, avastasin, et mu roosid on ju kõik alles talveks ettevalmistamata. Lohutades end sellega, et lumi on soojenduseks ning külmakraadid olid ka üsna tagasihoidlikud, otsustasin “talveks ettevalmistusega” tegeleda siis kui lumi on läinud. Ja kuigi novembri alguses oli ilusa lumevaiba tõttu juba tõeline jõulutunne, siis novembri teisel poolel oli tagasi tavapärane Eesti sügisilm. Novembrikuu viimasel nädalal, vahetult enne pisut krõbedamate külmakraadide ja uue lume kohale jõudmist, jõudsin ka mina lõpuks oma rooside muldamise ja katmiseni.

Üldiselt tunduvad roosid mulle pisut tülikate tegelastena ja väga palju neid meie aiast ei leia. Mõned on aga siia siiski kas kingitult või katsetamistuhinas jõudnud ja vajavad ka vähem või rohkem talvevarju.

Jätka lugemist

Ebaküdoonia esmakordne saak

Eelmisel talvel juhtusin lugema artiklit, kus kirjutati, et selleks, et ebaküdoonia kandma hakkaks, peab olema vähemalt kaks põõsast. Minul oli aias aga ainult üks ning pärast sellist teavet olin justkui leidnud põhjuse, miks juba 3-aastane põõsas ei ole näidanud ei ühtki õit, viljadest rääkimata. Kuna ebaküdoonia on üsna laiutava iseloomuga põõsas (ja peab ütlema et mitte eriti atraktiivne), siis tegin juba talvel otsuse, et selle põõsa kolin oma aiast ära. Kui kevadel aga põõsas esmakordselt oma õisi näitas, siis otse loomulikult otsustasin välja kaevamisega veel pisut oodata. Suve jooksul aga oh üllatust, selgus, et põõsal on esmakordselt ka viljad küljes. Ja nii ma sügist ning esmast saaki ootama jäingi.

Septembri lõpus, enne oodatavaid esmaseid öökülmi, tõin saagi tuppa ning mõne nädala pärast jõudsin ka nende hoidistamiseni. Juhtusin lugema ka üht nippi, kuidas ebaküdooniat lihtsalt ja ilma suurema kaoseta hakkida (vt. siit). Purki panemiseks kaalusin lõigatud tükid ära ning segasin juurde täpselt sama palju suhkrut kui oli ebaküdooniaid. Pildil olevast hunnikust sain kolm purgitäit mõnusalt krõmpsuvat toorhoidist, mida lisaks tee sisse panemisele meeldib mulle ka niisama lusikaga süüa.

PS! Viimase aja avastus on, et kui sellele ebaküdoonia siirup-hoidisele gaseeritud vett lisada, siis saab sellest mõnusalt hapuka limonaadi :)

Kiire sügis

Selle aasta sügis möödus muude toimetuste tõttu minu jaoks kahjuks nii kiiresti, et sügiskuudel sai aiast tehtud täpselt 3 pilti. Aga olgu needki siis siin ära toodud.

Esimene maisisaak

Talvel oma peenraplaani paika pannes ja kokku kasvama sobivaid taimi uurides selgus, et  minu köögiviljapeenrasse võiks sobida ka mais. Selle vastu ei olnud mul midagi, sest keedetud värske mais on üks mu suurimaid lemmikuid.

Eesti seemnelettidel polnud ma tõttöelda maisi väga märganud ja seepärast sai maisiseemned tellitud Iirimaalt. Tellitud ja maha sai pandud kaks sorti:

  • magus mais ‘Earlybird F1’, mis on aretatud USA ja Kanada põhjapoolsetele piirkondadele ning peaks eriti sobiv olema külmematesse piirkondadesse;
  • magus minimais ‘Minipop F1’.

Jätka lugemist

Juulikuu aed

Rooside tahmlaiksuse ennetamine

Eelmisel aastal tabas mu väheseid roose tahmlaiksus. Seetõttu hoidsin sel aastal neil silma peal ja olin valmis ka juba ennetavalt tegutsema. Lugesin ju juba eelmisel aastal, et ennetavalt tuleks roose pritsida Scorega lausa enne jaanipäeva. Aga kui sel ajal oma roosipõõsaid inspekteerimas käisin, olid kõik kõige parema tervise juures ning pritsimine tundus kuidagi … asjatu “mürgitamine”.

Täna aga kustus lootus, et ehk sel aastal see haigus minu roose ei taba. Ikkagi on Louise Odieri alumised lehed juba haigustunnustega ja seetõttu alustasin koheselt ka Score-rohelise-seebi-kuuriga. Järgmine aasta tuleb siiski seda jaanipäevaeelset ennetavat pritsimist proovida, sest nähtavasti on olud selle haiguse jaoks mu aias soodsad.

Otsisin aga veel infot tahmlaiksuse ennetusvõimaluste kohta. Siinkohal väike nimekiri:

  • Vask- ja raudsulfaadiga pritsimine. Pritsida roose sügisel peale lehtede koristamist ja enne üles muldamist kas vask- või raudsulfaadi lahusega. Sügisel ühega neist ja kevadel enne pungade puhkemist teisega. (Põltsamaa Roosiaed 2015)
  • Tahmlaiksuse eest peaksid roose kaitsema tomatid ja laugulised, eriti murulauk ja küüslauk (Metsik Aed. Seltsilistaimed … 2016). Tomatit päris roosiga koos ehk ei kasvata, aga näiteks murulauk on ilupeenrasse täitsa sobiv.
  • Seenhaigusi saab tõrjuda põldosja tõmmise või hautisega, kaaliumpermanganaadi vesilahuse ja lehtpuutuhaga. Pritsimisvedelike puhul võiks kleepuvuse suurendamiseks lisada lahusele ka rohelist seepi. (Ehrlich 2013)
    • Põldosja hautise valmistamiseks tuleks võtta 200 gr värsket või kuivatatud põldosja ürti ja 2 liitrit vett. Segul tuleks lasta nõrgal tulel üks tund haududa. Pritsimisel lahjendada saadud hautist veega vahekorras 1:10. Pritsida tuleb kuni hilissuveni iga nädal, mil sooja on rohkem kui 10 kraadi.
    • Kaaliumpermanganaadi puhul tuleks valmistada keskmiselt lillakas vesilahus. Valmis segatud lahust tuleb kasutada kohe, sest seismisel kaotab ta mõju.
    • Lehtpuutuhka tuleks raputada taimedele paaripäevaste vahedega hommikuse kaste ajal.

Jätka lugemist

Tee ise kirsi- ja ploomikorjaja

Nädalavahetusel redeliga vanade ja kõrgete kirsipuude all ukerdades meenus järsku paar aastat tagasi meisterdatud abivahend, millega saab kirsid ja ploomid kõrge puu otsast kätte. Otsisingi kodukootud korjaja välja ning kohtades, kuhu redelit ei õnnestunud püsti panna, oli tegu täiesti asendamatu tööriistaga.

Vaja läheb:

  • pooleliitrist plastpudelit,
  • pikka puust vm. materjalist tokki või harjavart,
  • kleeplinti,
  • kääre.

Jätka lugemist

Tee ise taimele ronimisredel

Suve hakul jõudis meie aeda Heckrotti kuslapuu ‘Goldflame’. Koht oli kenasti olemas, kuid tuge, midamööda üles ronida, veel mitte. Poest ei õnnestunud ettekujutusele vastavat taimetuge leida ja seega rääkisin ideest oma meistrimehest abikaasale. Pisut nokitsemist ja valmis ta saigi – täpselt selline nagu ma oma vaimusilmas ette nägin.

Vaja läheb:

  • metallist aiapaneeli või selle tükke,
  • kaablikinnitusi,
  • ülemise ääre kinnitamiseks kruvi ja seib,
  • töövahenditena ketaslõikurit, näpitsaid (kaablikinnituste lõikamiseks) ja akutrelli või kruvikeerajat.

Jätka lugemist

Juunikuu aed

Kauaoodatud murelisaak

7 aastat kasvamist ja ootamist ning lõpuks andis meie aia ainuke murel ehk maguskirsipuu ‘Meelika’ esimese saagi, mida saab tõesti saagiks nimetada. Mmm…mõnus ja maitsev!

Oma osa saagi saamisel oli kindlasti ka võrgul, mis puule enne jaanipäeva peale sai. Seejuures sai seda võrku ka pisut “tuunitud”. Esimese hooga sättisime seda puule nii- ja naapidi, kuid ikka jäid vahed, mis lindudele võisid ahvatlevad ligipääsukohad olla. Nii võtsimegi võrgu maha, lõikasin selle risti pooleks ning õmblesin pikemat külgepidi omavahel kokku. Nii oli tulemuseks täpselt paras ruudulaadne võrk, mille sai alt kinni siduda ning nii olid murelid kenasti kõikjalt kaitstud.

Võrgutatud kirsipuu (29.06.2016)

Võrgutatud kirsipuu (29.06.2016)