'Pirja' õunapuule poogitud 'Krasnoje Rannjeje' oks (27.05.2016)

Pookimine: esimene katsetus

Meie aed on väike ja seepärast tuleb taimede valikul olla üsna valiv. Kuna meil oli ainult üks õunapuu (küll pereõunapuu, aga siiski), siis mõtlesin, et üks suveõunu kandev puu võiks meie aeda veel mahutuda. Viljapuudega on teatavasti aga see keeruline lugu, et ostmiseks läheb tihtipeale siis kui vilju maitsta ei saa ja kui sort ka vähemlevinum, siis  pole isegi ostmise õigest ajastamisest kasu.

Seega tuli minna riski peale ja valisin õunapuu hoopis selle järgi, et õuna saaks süüa juba võimalikult vara. Ja vara siis hooaja mõttes, mitte kasvuaastates. Selleks tundus suviõun “Pirja” olevat just see õige. Tarbimisküpsust lubati kohati juba juulikuust.

Meie õnneks saime tegelikult juba kohe järgmisel aastal ka esimest õuna maitsta. Ja mis selgus … pole siiski nagu päris minu maitse. Pean muidugi kohe täpsustama, et see minu maitse ongi pisut teistmoodi. Nimelt meeldivad mulle pigem hapumat sorti õunad. Või õigemini mulle üldse ei meeldi väga magusad või “mahedad” õunad. Õunas peab ikka parasjagu särtsu ja maitset olema. Kuna ülejäänud pere hindas aga õuna sobivaks, siis puud välja kaevama ma siiski ei hakanud. Otsustasin hoopiski pookimist katsetada ja mõned õunapuu oksad mingile teisele sordile loovutada.

Mõeldud – tehtud

2016. aasta kevadel uurisin kättesaadavat materjali pookimisest ja otsustasin kohe asja järele proovida. Mõned materjalid, mis mulle abiks olid:

  • Oma raamaturiiulist leidsin raamatu “Aiahuvilise abimees. Kuidas paljundada taimi ning lõigata puid ja põõsaid” autoriteks Miranda Smith ja Steve Bradley. Kindlasti pookimise vallas üsna pealiskaudne raamat, kuid samas on olulisemad punktid ning pookimisviisid kirjeldatud ning pildil näidatud.
  • Suur abi oli Jüri Annisti pookimist näitavatest videotest Youtube’is (otsimisel kasuta märksõna “pookimine”, mis annab käputäie huvitavaid ja õpetlikke videosid). Pärast nende vaatamist tekkis vastupandamatu soov kõikvõimalikke puid kohe pookima hakata.
  • Kärner ja Ko lehel on ülevaade pookimisest ning selle levinumatest võtetest.
  • Maalehest leidsin Harri Poomi poolt kirja pandud hea artikli pookimise põhitõdede kohta ja Pärnu Postimehest näitlike fotodega artikli “Pookimine käib imelihtsalt”.

Pärast materjalide läbi lugemist ja vaatamist tundus, et mis seal muud kui tuleb aga pihta hakata. Muidugi selgus, et pildil ja oskaja näppude vahel tundub asi siiski lihtsam kui see tegelikult on. Näiteks olin ma täiesti kindel, et kasutan vastaskeelset jätkamist ehk et lisaks lihtsale lõikele teen mõlemale oksale väikese keelekese, millega oksad ja lõiked kindlalt omavahel siduda. See siiski ei õnnestunud ning tuli hakkama saada ilma “keelteta”. Siinkohal mõned olulisemad põhimõtted, mis endale jätkamislõikega pookimise kohta üles märkisin.

Kirja pandud tähelepanekud pookimise kohta:

  • Pookeoksi tuleks varuda siis kui pungad on veel puhkeolekus (kuni pungade paisumiseni). Pookida tuleks aga pigem siis kui puu on kevadel juba “üles ärganud” (jätkamislõike puhul tundub kõige kindlam siiski sinna pungade puhkemise kanti jääda). Vajadusel tuleks pookeoksi hoida kuskil jahedas, näiteks lumes või külmikus. Seejuures võiksid pookeoksad olla kas niiskes turbas, samblas või räti sees ning lühema hoiuperioodi puhul see kõik omakorda kilekotis. Igaljuhul ei tohi pookeoksad ära kuivada, aga ka mitte külmuda.
    • Mulle tundus kõige kindlam teha puult-puule pookimist ehk et ühelt lõikasin ja teisele kohe pookisin. Sellisel juhul on pookimisaeg muidugi üsna piiratud – vahetult enne pungade puhkemist.
  • Poogend ja pookealuseks olev oks võiksid olla läbimõõdult sama suurusjärku. Minul olid poogendid õunapuude kevadlõikuse käigus üle jäänud ühe-aastased oksad, millest lõikasin siis välja just selle osa, mis kõige paremini pookealusega sobitus.
  • Pookimislõige peab olema sirge ja sile. Seda püüdsin saavutada kiire ja tugeva ühekordse lõikega – ei mingit jokutamist. Lõikamist tasub harjutada mingite suvaliste okste peal, et saaks enam-vähem mingi tunnetuse kätte.
  • Lõigatud pindasid ei tohiks puutuda ja tuleks vältida nende kokkupuutumist millegi muuga kui noaga. Samuti peaks lõigete ühendamine toimuma võimalikult kiiresti.
  • Poogitava oksa lõige võiks olla selline, et lõikekoha vastasküljel (lõikest teisel pool) oleks umbes lõike algusega kohakuti pung. Seda seepärast, et pungas on kõige rohkem kasvuaineid ja nii on suurem tõenäosus, et poogitud oks läheb kasvama.
  • Poogendi ja pookealuseks oleva oksa lõiked peaksid olema ühesuurused ja omavahel kattuvad. Siinkohal olekski abi nendest “keelekestest”, millega saab oksad omavahel paremini fikseerida. Kui neid pole, siis tuleb teipimisel hoolega jälgida, et lõikekohad ei nihkuks ning et kogu lõige saaks hoolikalt ja tugevalt kokku teibitud.
  • Poogendile jääb kaks punga, mis peavad teibi alt välja jääma ning poogendi ots peab korralikult olema pookevahaga kaetud. Mul oli käepärast vaid haavapeitsi, millega ohtralt selle otsa siis kokku määrisin.
  • Ja kõige lihtsam, aga tähtsam – märgi ära nii pookeokste sort kui pärast pookimist ka poogitud oksad, et need hiljem hoolduslõikuse käigus juhuslikult maha lõigatud ei saa :) .

Kui pookimine tehtud sai, toimus muidugi kohalikus puukoolis õppepäev, kus muuhulgas näidati ja räägiti pookimise põhitõdedest. Pärast õppepäeva tulin koju ja lõikasin kohe kahe punga peale maha oma ära poogitud pikad pookeoksad. Lugesin ja märkisin endale selle üles ju isegi, et piisab kahest pungast, aga kuidagi ei raatsinud esialgu poogendeid nii lühikeseks lõigata ja tundus, et siis kuivavad need pisikesed oksakesed küll ära. Õppepäevalt saadud sõnum oli aga selge – rohkemate pungade jaoks ei jätku puul lihtsalt jõudu.

Piltidelt on näha, et pookimisel olen kasutanud toredat kollast teipi. Kuna kevad oli tol hetkel ikka juba täies hoos ning pookimisega juba üsna kiire, siis otse loomulikult ei leidunud mul kodus spetsiaalset pooketeipi. Erinevad allikad märkisid aga ära, et kasutada võib ka nn. elektrikute teipi, mis on pisut veniv ja väga vastupidav. Selle miinuseks ongi aga siis see, et ise ei kao ta kuhugi ning mingil hetkel tuleb see endal oksa küljest eemalda. Puukoolist sain jällegi soovituse, et seda võiks teha järgmisel kevadel.

Kuidas siis mu katsetus õnnestus?

Minu suureks rõõmuks võib esimest pookimiseksperimenti päris edukaks lugeda. Kolmest poogitud oksast läksid hooga kasvama kaks. Ja sügiseks olid väikestest pookeokstest kasvanud täispikad oksad, mida kevadel tuleb juba lõikama asuda. Kevadel eemaldan ka kollase teibi, mis peaks oma funktsiooni nüüd edukalt täitnud olema. Näis kui lihtne või keeruline see olema saab.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s